After 5 EventsMillal inimene jõuab ja mida ta esimese poole tunniga teeb
Kutsus ütleb kell seitse, ukse taha hakkab kogunema pool seitse, viimane tuleb veerand kaheksa. Pool tundi on vahemaa, mida ükski korraldaja ei kontrolli. See pool tundi on kas ruumis ees, kus inimesed leiavad joogikohvi ja hakkavad rääkima, või ukse taga, kus nad ei tea, kas oodata, ja tunnevad end valesti tulnud.
Siin saab midagi ette otsustada. Kui programm algab kindlal kellaajal ja hilinemine on märgatav, siis kutsus peab olema pool tundi varem. Kui programm on lühike ja toimub kohe, siis ruum vajab saabumisala, mis on osa õhtust, mitte ooteruum. Terass suve hakul töötab, sest seal on asi, mida teha. Saali ees talvel on asi, mida vältida.
Kas istutakse maha, ja kui, siis millal
Seisev üritus annab liikumise ja liikumine katab pausi. Istuv üritus paneb kõik ühte kohta ja muudab kõik nähtavaks — hea kõne on parem, halb on hullem, pausi ei pesta üle. Kombinatsioon — vastuvõtt seistes, seejärel istekoht — töötab, kui ruumis on kaks ala ja üleminek on füüsiline.
Kui inimesed istuvad, siis seda tuleb nõuda. Mitte paluda, vaid käsutada ilma vabandamiseta. Kõige kallim kümme minutit firma õhtul on see, kus pool saalist istub, pool seisab tagapool vesteldes, ja kõneleja ei tea, kas jätkata.
Teine otsus: kas istutakse enne toitu või pärast. Enne annab programmile publiku, pärast annab toidule rahu. See kaalutlus ei ole maitsest, vaid sellest, kui palju sa tahad, et inimesed kuulaksid.
Kes räägib, kui kaua ja mis järjekorras
Juht peab rääkima, see on õhtu põhjus. Kui keegi teine räägib, siis järjekord on sellest, kes lõpetab. Lõpetaja jääb kõlama, eelkõneleja võib öelda midagi olulist, aga kõrv ei hoia. Teine reegel: räägid kas esimesena või viimasena, mitte kunagi vahele.
Kümme minutit tundub lühike, aga see on neli korda pikem, kui inimene suudab kuulata seistes. Isegi toolil. See ei ole tähelepanu küsimus, vaid see, kuidas kõrv väsib. Viis minutit on piir, kus saad öelda kolm asja ja inimene mäletab ühte. Kümne juures mäletab ta ainult seda, et see oli pikk.
Kui õhtu pole teadaanne ega tänu, vaid üritus omaette, siis programmi ülesanne on mitte olla programm. Tervitus, järgmine punkt, ja muusika kolmkümmend minutit hiljem. Vahele jääb ruum, kus inimesed räägivad.
Millal toit välja läheb ja miks see ei ole paindlik
Köök ei lähtু õhtu energiast, vaid kellast. Kui praad peab tulema kaheksaks, siis prae ajastus on kaheksa, mitte see, millal kõneleja lõpetab. Puhvett saad nihutada veerand tundi, istetoitu mitte.
Firmapeol, kus programm on lühike, läheb toit väljaenne muusikat. See tähendab, et laua juures ei toimu veel midagi, ja toit täidab selle aja. Kui bänd tuleb enne toitu, siis söömise ajal energiat ei ole, ja pool üheteistkümnest on surnud aeg, mida enam üles ei tõsta.
Teist varianti saab kaaluda: toit on ees, võetav, kui jõuad. Siis ei ole hetke, mil pool saali on hõivatud söögi ja teine pool ootab, ja õhtu ei katki. See töötab ainult menüüga, mis kannab seismist — street food, aga mitte praad.
Millal muusika algab ja miks see on õhtu nukk
Õhtu kõige kallim viga on moment, kus programm läbi sai ja muusika ei ole veel alanud. Kümmekond minutit, mil inimesed ei tea, kas jääda, ja hakkavad lahkuma. Seda ei paranda mikrofon ega moderaator. Seda parandab otsus, et muusika algab viis minutit pärast viimast sõna.
See tähendab, et bänd või DJ on ruumis enne ja otsus alguseks ei ole bändi oma. Keegi peab ütlema: nüüd. See keegi ei saa olla juht ega kõneleja, sest nad on saalis. See on kas korraldaja või see, kes tehnikat juhib.
Alguse aeg määrab, mis kell inimesed lahkuvad. Pool üksteist annab tund aega, keskööks on energiat otsas, üksteist annab kaks head tundi. Pidu, mis peaks kestma, aga algab pooleteist tundi hilja, ei kesta. Inimene tuleb õhtusöögile, mitte peole, ja läheb koju vastavalt.
Kuidas energia kõver käib ja kus tekib surnud tund
Algus on tasane, esimesed kolmkümmend minutit. Siis programm, mis tõstab tähelepanu. Toit langetab seda, ja kui langetamine kestab üle poole tunni, siis üles ei tule. Muusika tõstab uuesti, kui ta on kohe; kui ta tuleb pärast pausi, siis ta ei tõsta, vaid hoiab.
Surnud tund tekib nii: programm lõpeb kaheksaks. Toit algab veerand pärast. Söödakse pool tundi. Bänd alustab pool kümme. Pool tundi söömise ja muusika vahel on auk, mille tekitab see, et ei osatud otsustada, kummas järjekorras need asjad käivad.
Selle vältimiseks ei ole vaja täpset ajakava, vaid ainult otsus: kas muusika tuleb enne toitu või toit on kogu aeg võtta. Mõlemat saab teha, vahevarianti mitte.
Kes kutsub bändi lavale ja kes otsustab, et DJ paneb järgmise loo vaiksemaks
Saatejuht on keegi, kellel on mikrofon ja ülesanne kutsuda esile. Aga see, kes näeb, et laudu ei ole veel koristatud või joogivaru läheb otsa kümne minuti pärast, ei ole saalis. Ta on köögipoolel või tehnika juures, ja tema töö on see, et ükski otsus, mida peab tegema õhtu käigus, ei jää tegemata.
Seda funktsiooni ei täida korraldaja üksi, kui korraldaja on kontorist ja teeb seda esimest korda. Seda teeb keegi, kes on sama tüüpi ruumis olnud kakssada korda ja näeb ette, mis juhtub, kui paus kestab veel viis minutit.
Vahe on selles, kas korraldaja edastab kava kellelegi, kes selle edastab kolmandale firmale, või annab selle kätte meeskonnale, kes hommikul peoga alustas. Esimene viib selleni, et hiljem ei tea keegi, kes otsustab; teine selleni, et otsused on juba tehtud.
Mis jääb otsustada enne helistamist
Kõige kallim viga on helistada enne, kui sa tead, kas õhtu on pool tundi kõnet ja kolm tundi aega või kaks tundi struktuuri ja lava. Seda ei saa hiljem tagasi võtta, sest see otsus on juba ruum ja koosseis.
Mida saad ette otsustada: kas istutakse maha ja kas toit tuleb enne muusikat. Kolm ülejäänud otsust — programmis rääkijad ja nende järjekord, õhtu algus, saali ja tehnika seis — said kõik sellest.
Õhtu kulgeb sellest, kes millal nööri tõmbab. See peaks olema keegi, kes on ruumis ja tunneb, mida publik teeb. See ei peaks olema keegi, kes ei ole õhtul varem olnud. After 5 Events on meeskond, kes hooaja vahe tunneb ja päeva hiljem käru tagasi peale laadib.